Miks on organisatsioonides uute metoodikate juurutamine nii keeruline? Miks erinevad initsiatiivid tihti läbi kukuvad?
Lihtne on öelda, et inimesele on omane soov hoida status quo’d ning seetõttu töötab ta uutele asjadele vastu, või vähemalt pole eriti entusiastlik nendega kaasa tulema. Samas saavad inimesed täiesti vabatahtlikult ja rõõmuga lapsi ning ma pole veel (õnneks) ühtegi metoodikat näinud, mis elu nii põhjalikult pahupidi keeraks kui lapse sünd :-)
Teisisõnu, küsimus pole soovis muutusi vältida, vaid motivatsioonis. Erinevaid muutuste teooriaid on psühholoogias rohkem, kui kokku lugeda jõuab, aga hiljuti sattusin ühe põneva raamatu peale, mis muutuste mehhanismid praktiliseks ning lihtsaltmõistetavaks raamistikuks kokku pani. Raamatuks on Chip ja Dan Heathi Switch, alampealkirjaga How to Change Things When Change is Hard. Lühikokkuvõte.
Igaühel meist on ratsionaalne pool, kes teab üsna hästi, mida pikas perspektiivis vajame – mõistlikku toitumist, piisavat liikumist, kuludokumentide vormistamist õigel ajal – ning emotsionaalne pool, kes lihtsalt tahab mõnusaid asju nagu jäätist/õlut/friikartuleid, absurdse hinnaga tehnikavidinaid jne. Teatud aja jooksul suudame emotsionaalset poolt pikaajalise kasu (tervis, finantsstabiilsus) nimel alla suruda, kuid see kurnab meid. Pikaajaliselt ei toimi ükski muutus, mille püsimiseks peame pidevalt tahtejõudu – enesesundi - rakendama. Selle asemel peame leidma võimaluse ka oma emotsioonid enda kasuks tööle panna.
Raamistikul on ka kolmas komponent: situatsioon. Ei saa öelda, et ma rahvatarkusega, mis väidab, et truudus on juhuse puudus, päris nõus oleks, aga vaieldamatult on lihtsam endale kindlaks jääda, kui ahvatlusi vähem on (soovitus: kohanda keskkond vastavalt). Samuti ei kurna meid asjad, mis on harjumuseks muutunud (soovitus: planeeri täpselt, millal uute asjadega tegeleda plaanid, see suurendab oluliselt tõenäosust, et seda ka tegelikult teed).
Kogu raamatu sisu pole siin mõistagi võimalik edasi anda, aga julgen väita, et igaühel on sealt midagi kasulikku leida. Soovitused on põhjendatud, palju on näiteid ja erinevaid põnevaid lugusid, alates initsiatiivist, mis päästis USA haiglates 121 000 elu kuni õpetliku looni, miks keskealistel meestel ei tasu proovida salsat tantsida.
Head muutumist!
Portugali päritolu neurobioloog ja esseist Antonio Damasio tõestas, et ilma emotsioonideta ei olegi inimene vôimeline vastu vôtma otsuseid. Koos Jeffrey Saveriga uuris Damasio patsiente, kellel oli katkenud ajus ühendus erinevate aju kognitiivseid- ja emotsionaalseid protsesse toimetavate osade vahel. Nendel patsientidel oli alles normaalne intelligentsuse ja mälu tase, aga erinevaid fakte analüüsides, ei suutnud nad neid emotsionaalselt hinnata. Selle tulemusena näiteks jäi taoline inimene jänni, kui ta pidi otsustama, kuhu restorani ta tahaks ôhtul sööma minna.
Joseph LeDecoux omakorda koos oma kolleegida tõestas, et inimene võib emotsioone kogeda juba ennem kui on omale teadvustanud selle tegeliku allika. Nii võib inimene tunda hirmu juba ennem kui teadvustas, mida tegelikult nägi, näiteks madu või hiirt vms. Ehk teisisõnu kognitiivseid protsessid toimuvad alateadlikult ja alles lõpptulemus ise on teadvustatud.
Ehk seega ratsionaalne pool ei saa mingil moel toimida ilma emotsionaalseta.