Ilu ja kasutajakogemuse suhe – Donald Norman on oma raamatus Emotional Design kirjutanud, et ilusaid asju on lihtsam kasutada või vähemalt peetakse lihtsamalt kasutatavaks.
Mulle isiklikult tundub, et ilusaid asju ollakse altimad kasutama, uurima, proovima & ilule mitte ainult andestatakse rohkem, vaid talutakse ka suuremal määral vigu enne, kui tüdimus või ärritus pinnale tungivad. Kui ilu kutsub mängule, siis üldiselt ka mängitakse 
Lisaks praktilistele tegevustele ollakse altid panustama rohkem aega ja energiat kõigeks selleks, mida sul tegelikult vaja pole – mis on „niisama“, ajaviite, toreduse ja lõbu pärast. Antud juhul räägime ka subjektiivsest tajutavast kasutatavusest – inimestele TUNDUB, et ilus asi on lihtsamini kasutatav.
Ilu on alati olnud subjektiivne, kuid olenemata subjektiivsusest, on esteetiline kogemus inimkonda edasiviiv jõud. Noh, nii luuleliselt ja üldistades öeldes 
Kui mulle isiklikult midagi meeldib, siis olen valmis tegema ekstra samme ja liigutusi, et seda meeldivat kogemust pikendada.
Samas, ilusas vormis asja on sageli kohe päriselt kah kergem kasutada. Vorm mõjutab meie arusaamist ja taju ning lihtsustab (kasvõi näiliselt) ja tihti ka lühendab õpiprotsessi. Kui eelneva väitega käib kaasas päris suur hulk aga-sid ning vastuargumente, siis väitega, et ilu muudab kasutamiskogemuse meeldivamaks, ollakse üldiselt üksmeelselt nõus.
UI disainist rääkides ei tohiks ilus vorm esikohal olla, aga see ei tähenda veel, et ilu ja vorm oleks ebaolulised. Selleteemalisi uuringuid on teostatud palju, kokkuvõte on aga lühike: kasutajaliidese esteetilisus võib mängida suuremat rolli inimeste suhtumises lahendustesse kui seda tunnistada tahaksime. Muideks, Jakob Nielseni leht ei ole kasutatava veebilehe musternäidis – kasutatav lahendus ei tähenda automaatselt “paljast” või koledat. Klassikuid tsiteerides, if I had a quarter for every time someone asked me that…
Aga, kas ja kui oluline on see „tajutav“ kasutatavus vs „päris“ kasutatavus?
Donald Norman usub, et igapäevaste rakenduste (näiteks tooted, veebilehed ja veebirakendused) puhul on tajutav kasutatavus reaalsest isegi märksa olulisem. Sama võib kehtida ka tootmiskeskkonnas (näiteks tootmisliinid), kus miski, mis on küll ajamahukam, ent mida tajutakse lihtsana, loetakse sageli paremaks ja tõhusamaks lahenduseks kui miski, mis nõuab vähem aega, ent on tajutud kui „keerulisem“ lahendus. Kas see ka jätkusuutlik lahendus on, on juba hoopis teine teema 
Norman väidab, et inimesed tegelikult ei erista disaini puhul kasutatavust, esteetikat jms. Nende jaoks on see kõik üks tervik. Mis inimestele korda läheb, on nende isiklik kasutuskogemus – kas nad saavutasid soovitud tulemuse, kas see kogemus oli valutu, kas see oli nauditav, kas nad teeksid seda vabatahtlikult (!) uuesti. Norman astub veel ühe sammu edasi ning väidab, et enamust inimestest ei huvita kasutatavus seni, kuni lahendus töötab piisavalt hästi (good enough) ning tekkinud kasutusprobleemide jaoks on olemas kiire ümbernurgalahendus. Otseteega pole mõtet vaeva näha seni, kuni ringiga minek tuleb kergelt ja vaevatult.
Üldiselt, kasutatavus on inimeste jaoks teisejärguline ning mõjutab reaalset ostuotsust väga harva.
Kuigi minu tööks on kasutatavuse tagamine, meeldivad mullegi ilusad asjad. Isegi, kui nad ei funktsioneeri päris hästi. Seniks kuni kasutatavus on ’good enough’ ja ümbernurgalahendused kiired ning käepärased
Antud mõtteid ajendas kirja panema UX Magazine’s ilmunud artikkel Eye Candy vs. Bare-Bones in UI Design.
Minu meelest annaks Normani väidet paljude rakenduste puhul edasi viia selleni et inimesed ei eralda seal eriti üldse midagi. Nende jaoks see ongi üks suur “asi”, kus saab mingeid huvitavaid/vajalikke asju teha. Ei ole kasutatavust, esteetikat funktsionaalsust ega komponente. Ja ei peakski olema.
Jep, õigus, ei olegi oluline, kas eristad ilu, funktsionaalsust, kiirust või kogemust tervikuna. Märkama hakkad siis, kui midagi on puudu või katki. Elu on näidanud, et ilusa (või noh, meeldiva) lahenduse puhul hinnatakse ebaõnnestunud kasutuskogemust positiivsemalt, kui koleda või “palja“ puhul. Ilusa puhul süüdistab kasutaja üldiselt ennast, koleda puhul lahendust. PS eelnev väide on minu isiklik kogemus
Eesmärgipärase visuaali funktsionaalsusele või infole lisamine on üks kasutatavuse väga olulisi küsimusi. Kõik asjad ei saagi ju kõige tähtsamad ja kõige otsemad olla ning sellest tulenev ebamugavus tihtipeale kompenseeritaksegi meeldivusega. Eestis oli pikka aega ajastu, kus kõik kasutatavuse puudused kompenseeriti ilusate (kuid mitte kasutajasõbralike) flashi animatsioonidega
. Täna tundub, et see ajastu on ikkagi mööda saanud, kasutaja karikas täitus lõpuks ikka. Ehk kokkuvõtteks teatud piirini saab ka kõik kasutatavuse probleemid ilu ja esteetikaga ära lahendada, kuid mitte alati ja lõpuni.
Eks see oleneb jälle kasutajatest. Tehnilisemad kasutajad annavad pigem andeks koleda liidese kui midagi muud. Aga eks selle iluga on nii, et inimesed kipuvad armuma siis… ja armastus teatavasti teeb pimedaks.
Kasutajaid on tõepoolest mitmesuguseid, on ka neid, kellele ilu on esmatähtis. Mõne aasta eest ei suutnud mu kunstnikust sõber kasutada üht talle hädavajalikku riigiasutuse veebilehte, sest see oli tema meelest väga inetu, Tal hakkas sellelt lehelt infot otsides füüsiliselt paha.
Minu pilgule polnud sel lehel häda midagi, väga kasutatav just polnud, kuid ka mitte kõige hullem. Nojah, oleks see leht olnud kasutatavam, oleks sõber suutnud endale ebameeldivast keskkonnas info kiiremini üles leida ja sellega tervist säästa
Lugesin ka hiljuti Emotional Designi ise läbi. Ülaltoodus on refereeritud pool tõde
ehk siis millest ED puhul alati räägitakse, on, et mis asjad on “visceral”, “behavioral” ja “reflexive” disain. Iga tõsiseltvõetav interaktsiooni- ja kasutajakogemuse disainer peaks seda peast teadma ja tsiteerida suutma 
Igasugu refereerijad väsivad tihti ära
enne, kui jõuavad ED teise poole lugemiseni, mis oli minu jaoks mõnevõrra uuem ja huvitavam ja räägib laias laastus robootikast. Ehk sellest, kuidas inimesed omistavad tarkvarale ja masinatele inimlikke omadusi ja suhtlevad nendega nagu kaaslasega (“arvuti on loll”, “autoraadio ajas mind täna närvi”). Asjalik disainer teab seda trendi ja oskab disainis ära kasutada. See on samasse auku kui Alan Cooperi “polite software” mõte, mis mulle meeldib. Ehk, viisakas tarkvara/süsteem, samamoodi nagu viisakas inimene, ei tüüta sind tarbetult oma isiklike probleemidega ja kammib hommikul juukseid ja peseb hambad ära, enne kui ilmarahva ette astub.
Hea meel näha, et see raamat kellelegi teisele ka korda läheb
Minu meelest suurepärane lugemine, mida soovitaks kõigile kasutatavuse huvilistele (nagu ka teisi tema teoseid)! Kes aga tema raamatuid osta ei viitsi, võib meie blogi vaatamas käia: eks neid teemasid jõua siia veel, erinevate nurkade alt. Kui midagi loeme, siis ka muljetame 
Muideks, me avaldame hea meelega ka arvamusi ja nägemusi erinevatelt spetsialistidelt – seega külalispostitused on teretulnud!
Jaanus, sinu kommentaar on väga huvitav. Mulle tundub, et kasutajaliidesed muutuvad kunagi tulevikus tavalisele inimesele veelgi sarnasemaks. Kui võtta näiteks raamatukogust raamatute otsimise tarkvara, siis mis saaks olla veel parem kasutajaliides, kui üks sõbralik raamatukogutädi, kes on ise läbi lugenud kõik raamatud ja oskab sinu poolt nimetatud lemmikraamatute järgi kohe pakkuda välja järgmisi raamatuid, mida sa võiksid laenutada. Ei ole vaja mingeid otsinguvorme vms – lihtsalt väike jutuajamine kahe “inimese” vahel.
Muidugi ei oleks siis iga kasutaja jaoks üks ja sama “raamatukogutädi”, vaid ta oleks vastavalt inimese enda eelistustele kujundatud selliseks, kes sulle kõige rohkem antud olukorras sobib. Ehk siis see, mis mõnes ulmeraamatus on mainitud saab kunagi üsna tõenäoliselt tõeks.
Kirjutasin ka ise hiljuti ühe postituse kasutajakogemuse teemal: http://urgoringo.wordpress.com/2010/07/09/user-experience-and-aesthetics/